Nüüd võta aega, et lugeda! Ees ootab 3 lehekülge teksti...

Jah... Me pole ammu kirjutanud. Põhjuseks on tihe töögraafik. Lõpuks ometi saame me teha rohkem tööd ja see tähendab ka rohkem raha, mida on meil hetkel väga vaja. Eelmine nädal oli meil ainult üks vaba päev. Mõned tööpäevad on küll lühemad aga see eest on mõni päev jällegi pikem (8-9 tundi).  Me ikka Triinuga naerame kui Supervisorid( nn tööde järelvaatajad) hõikavad, et tööpäev on läbi (ehk „home time“),  on nemad esimesed, kes minema jooksevad, sama on muideks pausidega. Tihtipeale on nemad juba auto roolis, kui mõni töötaja alles laost väljub. Nad on ikka naljakad seal. Kui Julie midagi teha palub, siis me ei saa tihtipeale aru, mis ta meist saada tahab. Tal pole mõnda hammast suus ja räägib üpriski segaselt. Ma arvan, et suurim häda on siiski selles, et ta ei väljenda ennast meile piisavalt selgelt. Kui Maree midagi teha palub, siis saame me kõigest ilusti aru. Ta on selline väike mutike, naerab kõva häälega ja selline vahva J Enamasti on ikka Julie see, kes tööpäeva lõpus esimesena minema kappab.

Päris esimestel nädalatel kirsse sorteerides, tutvusime ühe prantslasest tüdrukuga (Ana), kes muideks on Tallinnas Ülikoolis käinud. Tal oli suur äratundmisrõõm kui kuulis, et oleme eestlased. Üldiselt talle väga meeldib Eesti ja Tallinn ning tunneb ennast seal koduselt. Parim lause tema suust - Eestlased ei taha Eestis elada. See on ju täitsa õige tegelikult? Enamus meist läheb Soome või kuskile mujale raha ja õnne otsima. Julie ajab koguaeg Liisut Anaga sassi. Ükskord ütles: „Te olete nagu õed, nii sarnased.“ Tegelikult on Liis juba harjunud sellega ja tihtipeale kui Julie midagi teha palub, siis ütleb ta Liisule Ana.  Liis ei hakka enam parandamagi teda ja Julie ei saa ise ka vahest aru, et vale nime ütleb.

Mingi päev käisime ühes odavas riiete ja muu pudipadi poes. Ostsime endale kumbki suve plätud ja kotikese.  Kokku kulus meil 20 daala, mis on ainult 15 euri !!! Vot pani alles mõtlema....siin peame ainult tund aega tööd tegema, et seda endale lubada või saame hoopis kotitäie söögikraami (vorsti, piima, saia, juustu ja lisaks veel võtta paki küpsiseidki). Mis Eestis saab osta ühe tunni palga eest ? Äkki paki piima? Eestis peame me terve päeva tööd rabama, et lubada endale seda, mille saab siin ainult tund aega tööd tehes.

Esmaspäeva võtsime töölt päeva vabaks. Töödejuhataja Liz ütles, et see on midagi uut, et meie vaba päeva soovime :D Lõpuks selgus, et  kõigil on vaba päev. Käisime Sheppartonis(100 km siit) tööd otsimas, tulemus on endiselt null.

Kodus ootas meid ukse peal uudis...

Kuna meil levi ei ole, siis tihti helistab Liz Karenile(karvanipargi teine omanik) ja ütleb edasi, millal tööl peame olema. Täna ei saanud Karen omakorda meid kätte, sest läksime vara linna. Tagasi tulles nägime, et ta jättis meile kirja uksele.

Tööl on meil jäänud olla veel 3-4 nädalat. Alates detsembrist oleme juba püüdnud otsida uut tööd, mis näib hetkeseisuga mõtetu üritusena. Saime Hannese sugulaselt, kes on ka Austraalias, ühe kontakti. Kuigi agentuur asub Brisbanes, saaksime ilmselt selle kaudu kenasti tööle. Ta soovib meid intervjueerida, seega peame sõitma maha 1600 kilomeetrit. Kuna me nagunii tahame sinna poole liikuda, siis oleks see parim idee.

 Siin on meeletult raske tööd leida. Me oleme helistanud juba vähemalt 15sse veinitehasesse ja helistanud õunafarmidesse aga tööd pole siiani saanud. Täitsime töötajaankeedid ka Yarra Walley chocolateria ja ice greameri’s, kuid saime negatiivse vastuse. Asutus ise oli üks suur kommimaailm. Mmmmmm... Triinu oli nagu laps mänguväljakul. Ostsime kaasa mõned maiustused,mida Eestisse tuua (loodame, et aastaga halvaks ei lähe:D).

Yarra Walley on üks suur veiniistanduste maailm. Mööda mägesid laiuvad meeletud viinamarjaaiad ja veinitehased. Käisime mõned neist läbi ja viisime oma CVd, soovituskirjad ja motivatsioonikirjad. Esimesena jäi meile silma üks meeletult suur istandus „De Bortoli“. Seal võttis vastu meid juhataja või mingisugune muu tähtis tegelane. Tal oli peas üks väga totakas jõulumüts ja temaga oli väga raske tõsist juttu ajada. Kui oled juhataja, siis võiks vastavalt ka riietuda :D Teisena külastasime „ Allinda“ veinitehast. Seal võttis vastu meid üks imelik mees, kes väitis end olevat samuti juhataja. Tal oli käes punaseveini pokaal. See on vist tavaline veinitehaste juures, et töötajad joovad tööajal? Igatahes olid tal hambad veinist punased ja polnud üleüldse eriti tõsiseltvõetav. Kokkuvõttes ei tabanud meid edu, sest nad kõik on oma töötajad jaanuariks juba leidnud.

Nüüdseks oleme aru saanud, et enamasti otsitakse uusi töötajaid juba kaks kuud varem. Saatsime päringu ka puuvillatehasesse. Vastuseks saime, et nad panevad ankeedi jaanuaris üles ja märtsis hakkab töö. Vot siis.....Igatahes see on hea võimalus saada kõrgema palgaga töö.  Kuna me nagunii liigume Brisbane ja puuvillatehas jääb teepeale,  siis lähme viime sinna prinditud ja täidetud ankeedid koos passikoopiaga. Piirkonnas, kus meie hetkel oleme , on vähe farme, kuna kliima on jahedam. Kui liigume Brisbane (Queenslandi) on ka töö saamise võimalused paremad, sest seal kasvavad aastaringselt eksootilised puuviljad ja ka farme on palju rohkem. Vot, nii palju siis tööst.

Meil on siin igasuguseid veidraid tegelasi. Vombatid (suured karvased tegelased) jooksevad mööda telkimisplatsi ringi, opossumid ronivad katustel ja nahkhiired tungivad karavanidesse.
Me läksime ühel ilusal õhtul kenasti magama. Kell 12 öösel kuulis Liisu mingit krabinat ja tegi silmad lahti, et kuulata, kust see tuleb. Kuna magame väikse taskulambiga, siis selle valguses nägi ta, et miski lendab ringi. Alguses arvas Liis, et see on liblikas, kuid ajas Triinu üles ja ütles, et meil on nahkhiir karavanis. Miks nii ? Sest Liis teab, et Triinu oleks vastanud selle peale, et maga edasi. Kuna Liis kardab ööliblikaid, siis ainuke võimalus, et Triinu selle välja ajaks, oli öelda, et see on nahkhiir. Kui Triinu tule põlema klõpsas sai selgeks, et tegu ongi nahkhiirega.  Öösel kell 12 hakkas pihta meeletu jant. Triinu püüdis oma pükstega nahkhiirt uksest välja ajada aga loomake lendab ju nii kiiresti, et võimatu on talle pihta saada ja välja suunata. Tegelane hakkas aga järjest vihasemalt ja madalamalt lendama.  Liis oli terve see aeg teki all peidus ja lootis, et see jama varsti lõpeb. Meie vapper Triinu sai lõpuks hiirekesest lahti ja saime rahulikult kuni hommikuni magada.

Siin tegutsevad ka huvitavad putukad, kes elavad 7 aastat maa all. Kui aeg saab täis tulevad maapinnale ja jätavad oma kesta maha, kesta seest tuleb aga rohutirtsu taoline roheline lendav elukas välja. Seejärel otsib omale elukaaslase, kellega paarituvad. Emane läheb puuotsa ja muneb munad, ja need lapsukesed  ronivad maa alla 7 aastaks. Need kes on paaritunud elavad ainult 24 tundi, muutuvad mustaks ja surevad ära. Me arvasime, et kõik need 3 putukat on erinevad, kuid tuleb välja, et ikkagi üks ja sama. Üks päev hakkas meil igav ning korjasime kokku nende samade elukate kestad ja värvisime küünelakkidega ära, et kabet mängida. Seda on parem juba pildilt vaadata. Me olime ka ühe putuka sünni juures, kui pidasime oma karvani pargi omaniku sünnipäeva(Kareni elukaaslase Alani sünna).

                                         
Koorub kesta seest ja muutub roheliseks

Kestad, mille seest roheline elukas korub ja 24 tunni pärast mustaks muutub ning sureb.

Koorumise hetk.

Nagu sünnipäevale kohane viisime meiegi kingituse, kuna teadsime, et Alan armastab punast veini, siis saigi viidud veini ja  Chocolateriast ostetud huvitavat teed.  Maitsesime ka  mõnda traditsioonilist Austraalia toitu ja saime kooki. Kuna tegemist oli suure sünnipäevaga, Alan sai 60, siis arvasime, et tuleb kuidagi soliidne pidu, kuid kukkus välja nagu tavaline eesti grillipidu või jaanipäev.

Jõulude ajal pidavat karvani park inimestest pungil olema, meie ei taha seda aga eriti uskuda, kuid nii kohalik rahvas räägib. Miks peaks inimesed jõulude ajal minema telkima ?? Tundub, et nende jaoks on jõulud nagu meie jaanipäev.

Oleme elanud karvanis juba 2 nädalat ja me pole telekat näinud üle kuu aja. Ühel päeval koristamise käigus leidsime teleka ja me olime tõlised õnnejunnid, mis siis, et telekast saateid ei näinud. Järgmine päev tuli karavani omanik ja näitas meile, kuidas asjad töötavad. Naljatas, et peab meile juhendi kirjutama ja eesti keelde tõlkima, järgmine päev kui töölt tulime oligi ta meile juhendi jätnud teleka peale. Üldse on Stan ( karavani omanik) väga sõbralik ja lahke mees ning  saame alati tema abile loota ükskõik, mis jamas me olema ei peaks.